Tõde ja Õigus II Terve tekst
väljendas Aleksei Aleksejevits. See oleks lõpp. Aga inimene ei taha lõppu, ka tööline ei taha,
inimene tahab olla igavene. Minu mõtet loogiliselt edasi arendades näeb igaüks, et õiglus
hakkab siis maksma mitte ainult rahvaste peres ja ekspluateerijate ning ekspluateeritavate
vahel -- õigem, need mõisted kaovad siis ja neid sõnu ei tunne enam ükski keel maailmas --
mitte et kaoks ainult rahvusvaheline ja isikusuhteline ekspluatatsioon, vaid õiglus pääseb
troonile ka koolis ja kodus. Omavolile ja jõhkrale ning julmale vägivallale pannakse igal pool piir
palja oletatava võimalusega, et kogu see maakera krempel võib vastu taevast lennata ka kõige
abituma käe läbi, kui temale tehakse liiga. Abielus kaob pettus, tuttavate ja sõprade vahel vale,
sest keegi ei karda enam tõtt rääkida, tõtt mõelda, tõepäraselt elada, sest igaüks on ülemuse
kui ka seltskonna vastu küllaldaselt kaitstud