JUURDEPÄÄSUPIIRANGUD ARHIVAALIDELE EUROOPAS JA VENEMAAL
juurdepääsupiiranguid arhiividele, nõukogude arhiivinduse õiguslik-teoreetilises kontekstis.
Totalitaarses reziimis ei olnud arhiiv pelgalt ühiskonna peegel vaid ka tööriist.
Nõukogude arhiivinduse analüüsi rahuldava tulemuse saavutamiseks tuleb arvestada asjaolu, et
mälu on valikuline, mis viitab seega sellele, et välditakse negatiivset mälu ja püütakse esile tõsta
põhiliselt positiivset. Nõukogude perioodil tegeleti eelkõige süsteemi uuringutega ja vähem
isikuajalooga. Seega võib järeldada, et toetuti põhiliselt õigusaktidele, eeskirjadele ja kehtivatele
määrustele.
Nõukogude arhiivinduse tähtsaimad jooned väljenduvad eelkõige neljas suundumuses, millest
kolm on täheldatavad kogu perioodi ulatuses ja üks piirnes 1940. ja 1950. aastatega (Kibal jt
2005):
1. Täitevvõimu absoluutne kontroll (üle)tsentraliseeritud arhiivinduse üle.
2. Ideoloogiasse lämbunud arhiiviteooria.
3