Sigmund Freudi elukäik
vähestest arstidest, kes võttis vastu ka hüsteerilisi ja neurootilisi patsiente, kuid siiski nägi
vaeva nende puhul edu saavutamisega. Alguses püüdis ta teenida elatist ravides orgaanilise
neuroloogilise patoloogia juhtumeid, kuid sellele alale spetsialiseerumiseks oli neid juhtumeid
liialt vähe. Sel hetkel hakkas Freud aktiivselt otsima rohkem psühholoogiliselt häiritud
kliente, kes hiljem tema isiksusteooriasse panustaksid. Freud oli sel ajal
hiliskolmekümnendates ja ei hüljanud oma unistust saada uurivaks neuroloogiks, veel kuni
1890-ndate aastate lõpuni, kui ta lõpuks aktsepteeris ideed olla ainult psühholoog.
Kui Freud lõpuks oma ametit aktsepteeris, toimus temas tohutu loova aktiivsuse
vallandumine, mille käigus ta avaldas ühe raamatu aastas ja tuhises rahvusvahelisele areenile.
Tal paluti pidada 1909 a loeng Clarki Ülikooli 20 aastapäeva pidustustel Worcesteris,
Massachusettsis