Enn vetemaa
kes otsib puhast, tõelist mina. Tundub, et sellise tegelase abil on reflektiivsuse äärmuslike võimaluste ja
psühhoanalüüsi mõnede aspektide parodeerimise kõrval naeruvääristatud ka isiksusekontseptsiooni, mis
kehastub kindlalt defineeritava, iseendaga võrduva ja lõplikult valmi karakterina.) Teo ja tahte vahekordi
analüüsides ning olemise ja eetika vahel lõhet nähes läheneb autor irratsionaalsele isiksusekontseptsioonile,
mis lahkneb traditsioonilistest karakterikujunduse mallidest ning mida ka karakteri lagunemiseks või koguni
kadumiseks on nimetatud. Teose kui terviku raames traditsiooniline karakter siiski säilib, käest kaduda
ähvardab see eeskätt eksistentsiaalses situatsioonis või refleksiooniprotsessis.
Vetemaa tegelased juurdlevad pingsalt selle üle, kas nende tegu oli vaba tahte tulemus või hoopis mingist
seesmisest tundmatust mehhanismilt tingitud