docstxt/13801847455658.txt
«Halastust!...» ütles Aramis. «Desideras diabolum 4, õnnetu!» hüüdis jesuiit. «Ta kahetseb kuradit! Ah, mu noor sõber,» ütles ohates küree, «ärge kahetsege kuradit, ma palun teid.» D'Artagnan tundis, et läheb ogaraks; talle näis, et viibib hullumajas ja et ta muutub ise varsti samasuguseks hulluks, nagu olid need, keda ta nägi. Ta oli aga sunnitud vaikima, sest ta ei mõistnud keelt, mida siin kõneldi. «Kuulake mind ometi,» jätkas Aramis viisakalt, kuid isiiski juba veidi kärsitult, «ma ei ütle, et ma kahetsen; Iialgi ei räägi ma seda, mis pole ortodoksne . . .» Jesuiit tõstis käed taeva poole ja küree tegi niisamuti. «Ei, aga tunnistage vähemalt, et on tänamatu ohverdada Issandale seda, millest ise ollakse täielikult tüdinud. Kas mul ei ole õigus, d'Artagnan?» «Muidugi õigus, kurat võtaks!» karfus d'Artagnan. Küree ja jesuiit võpatasid oma toolidel. 287
annaabi.ee 
