värskendav vaheldus rutiinsele argielule. Öeldakse, et kui tahad, et asi saaks tehtud, siis tuleb see ise ära teha. Kuid kõiki kohustusi enda õlgadele kuhjates võib koorem kujuneda liiga raskeks. Kuvõrd palju saab aga loota teiste abile? Sõpra tunned küll hädas, ent kui siiras on abikäe pakkumine? "Juuditis" ütles Olovernes, et me ei tee midagi teiste pärast, nii või teisiti on me tegusid ikka meile enestele tarvis. Täielikult isetuid inimesi ei ole olemas, alati on mängus omakasu. Sellepärast on tegelikult inimene üksi, saades tõeliselt loota ainult iseendale. Kui Dumas' musketärid kuulutasid: "Üks kõigi ja kõik ühe eest!", siis reaalses elus on igaüks siiski vaid enda eest väljas. Orson Welles on öelnud, et me sünnime üksi, elame üksi ja sureme üksi. Ainult armastuse ja sõpruse kaudu saame luua hetkelise illusiooni, et me pole tegelikult üksi. Ümbritsetuna inimestest,
Ma arvan, et see unistuste õpetaja võiks olla salapärane inimene, huvitav inimene, keegi kes oskab igas olukorras õigesti käituda. Ta teaks, mis on elu, nagu päris- päris elu, kõigi selle murede ja rõõmudega. Ta teaks alati vastuseid, aitaks, kui sa abi küsid või, kui oled hädas. Tema salapära peitubki selles, kuidas ta on, kuidas käitub. Ta on isetu, lahke ja tolerantne inimene, see muudabki ta salapäraseks, huvitavaks ja tundmatuks olendiks, sest isetuid ja tolerantseid inimesi on vähe. Ta oleks inimideaal, kõigi poolt austatud, aktsepteeritud, armastatud, puhas inimhing. Lihtne oma olekult, tegudelt, iseloomult ja nõudlustelt. Ta ei õpetaks mitte kedagi mitte kunagi vastustega, vaid küsimuste, oma käitumise ja tegudega, ta ei oleks targutaja, ta oleks eeskuju. Ta ei tohi olla mingi eluvõõras blondiin, kes on loll: ei tea, kust toit tuleb, ei tea, kui väärtuslik on elu, ei tea, mis on surm
loobumist, sest kui kaotatakse see, millele toetudes end varem väärtustati, kaotatakse iseennast ja kaob ka teiste lugupidamine. Rein Raud on kirjutanud artiklis "Mis ohustab eesti kultuuri?", et võõras aine tuleb kodustada, kuid kui see asendab siinse, siis kaome. Selle võõra aine moodustavadki uuendused, mis on kultuurile väga kasulikud, kuid võivad varasema hoopiski asendada. Mida rohkem on maailmas näotuid, isetuid eripärata olendeid, seda rohkem hinda tõusevad need, kellel on midagi omapärast, ainuomast. Selliste kommete, tavade ja keelega riiki nagu Eesti teist ei ole ning rahva ühistunde ja tarkade valikutega on võimalik seda kõike ka säilitada.