Holokaust
“ Seal ootasid Gerrets (ja ilmselt ka Laak) ja
teised valvurid, kes naistel taskulambi abil ka kõige intiimsemad kohad läbi otsisid. Siis saadeti nad ühte
52
järgmisse barakki, kuhu nad end „sisse seada“ tohtisid. […] Barakis puudusid igasugused mugavused; ahi,
vesi või valgus puudus. Välikemmerguks oli sügav kraav, mille peale olid risti asetatud kuusepalgid.
[…] Kui meil kõige hullemini ei läinud, korraldasime isetegevuskavasid, jutustasime raamatute sisusid,
organiseerisime vaimseid olümpiaade ja et me noored olime, tegime ka nalja, sest me ei suutnud kogu
seda traagikat lõpuni mõelda. Meil ei olnud veel sidet poolakate ja teistega, kes olid massimõrvu kogenud,
me uskusime ikka veel, et meie lähedased on kusagil; keegi meist ei aimanud, mis nendega tegelikult
juhtunud oli. Komandant /Aleksander Laak/ ei olnud meie vastu kõige hirmsam. Ta tuli meie juurde ja
me korraldasime tema jaoks isegi uusaastaprogrammi
annaabi.ee 
