Tühjust kõnetav inimene
seda enam imetleda iseeneste kätetööd - kerkisid suured linnad, inimene kehtestas ennast üle
kõige ja tundis võimu enesel olevat üha rohkem. Mõistuse väega tegime valmis masinad ja
ehitasime üles filosoofia suurejoonelise lossi. Tundsime, et eestleitud maailmas suudame ka
ise olla Loojad ja saavutada selles järjest paremaid tulemusi.
"Inimvõimetel ei ole piire!" ahhetame progressi najal ennast üles upitades.
Veel röögatumalt iseteadvateks saime tänu valgustussajandile. Kõikide positiivsete
"võrdsus,vabadus,vendlus" protsesside taustal hakkas ka kõige tavalisemal jõhkardist matsil
tunduma, et tema täiesti tavapärased ideed on midagi enneolematut ja neid tuleb kindlasti
kõigile teadvustada. Sellised ilutsevad lobamokad oleme muidugi kõik - "igaühes suigub
prohvet, igaüks ootab hetke, et omalt poolt midagi välja pakkuda" - ainult et oidu omav
lobamokk kuulab ka teiste hääli enda kõnelemiste vahel.