Labotsibeni Gwamile Mdluli 20 aasta pikkust valitsemist svaaside "lõviks" (Ngwenyama) ehk ülempealikuks Sobhuza II. Koloniaalvõimu algaastatel arvestas Suurbritannia, et Svaasimaa saab lõpuks Lõuna-Aafrika Vabariigi osaks. Ent pärast Teise maailmasõja lõppu, kui Lõuna-Aafrikas süvenes rassiline diskrimineerimine, hakkas Suurbritannia Svaasimaad ette valmistama iseseisvuseks. Poliitiline tegevus elavnes 1960. aastate algul. Asutati mitu parteid ning hakati taotlema isesisvust ja majanduse arengut. Põhiliselt linnadel toetuvatel parteidel oli vähe sidemeid maapiirkondadega, kus elas suurem osa svaasisid. Svaaside traditsioonilised juhid, sealhulgas ülempealik Sobhuza II ja tema Sisenõukogu, rajasid Imbokodvo Rahvusliku Liikumise, mis rõhutas svaaside traditsioonilist elulaadi. Koloniaalvõim määras 1964. aasta keskpaigale esimese svaaside osavõtuga seadusandliku kogu valimised. Valimistel konkureerisid Rahvuslik Liikumine ja veel neli parteid, millest
Puudu polnud ka kergest huumorist, mis muige näole tooks. Jäin mõtlema, kust nii palju viina poisid koguaeg said, küllap oli tugev mänedžeritöö. Poolelt filmilt, neutraalsuse huvides, vahetus vaatepunkt. Saksa vormist mindi punaarmee vormile. Vahetus toimus sujuvalt, kuid paraja üllatusmomendiga. Stseen tõi oskuslikult üles filmi põhiprobleemi, kuidas eestlased tahtes võidelda vaenlasega, võitlesid üksteisega. Tahtes isesisvust, aitasid kehtestada võõrvõimu. Peategelasena tõusis esile kiri. Kirja omaniku tapja toimetas patulunastusena selle ka kohale. Kuna punavormis kirja edastaja oli kena mees ning kirja saaja ilus naine, siis loomulikult tõusis esile armuleek. Klišee, mida pärjas veel juhuslik fakt, et naise venna tapja oli veel ka naise pere kogemata küüditanud. Jäin mõtlema, kust nii palju paha ühele süütule näivale tegelaskujule peale sai määrida, küllap oli tugev mänedžeritöö.