Lääne vaimsest arengust ei tohtinud midagi teada ning kogu tähelepanu pidi pöörama vaid vene kultuurile. Siiski läbi välisraadiojaamade ja Soome televisiooni saadi teada lääne kultuuri uuendustest. Sulaajal väheste otsekontaktide kaudu jõudsid Eesti NSV-sse ka Lääne noorsooliikumine, dzäss- ja rokkmuusika, hipide liikumine ja moodsad kunstivoolud. Nõukogude kultuuripoliitika seisnes ka eelnevate põlvkondade loodud vaimupärandi hävitamises. Hävitati suur osa iseseisvusaegsetest ajalehtedest-ajakirjadest ning ilukirjandusest. Samuti mittesoovitatav kirjandus pandi erifondi, mida sai kasutada vaid kirjaliku loa alusel. Seega Nõukogude kultuuripoliitika tõttu ei ole säilinud nii palju kirjasõna Eesti rahva jaoks olulisest perioodist ning Eesti NSV ajal piirati rahva õigust lugeda, mida taheti. Nõukogude võimu kehtestamise tõttu tekkis eesti kultuuris lõhe välis- ja kodueesti loometegevuse vahel
Stalini viimastel valitsemisaastatel. Olenemata valitseva reziimi suhtelisest liberaalsusest või rangusest, kehtis Eesti endiselt tsensuur ja oma mõtete avaldamine oli keelatud. Eesti NSV eraldatusega muust maailmast kaasne infosulg. Sundorienteeritus vene kultuurile oli eriti tugev 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate esimesel poolel. Nõukoguliku kultuuripoliitika üheks osaks oli eelnevate põlvkondade loodud vaimupärandi valikuline hävitamine. Hävitati märkimisväärne osa iseseisvusaegsetest teostest. Kogu mittesoovitatav kirjasõna pandi erifondi, mille kasutamiseks tuli 10 taotleda ametivõimudelt kirjalik luba. Kõige selle tipuks järgnes propaganda, mis hõlmas kogu ühiskonda. Paljud eesti haritlased pagesid Teise maailmasõja järgselt Läände. Ligikaudu lahkus kodumaalt 120 kirjanikku ja kunstnikku, 40 ajakirjanikku, 120 teadlast, 500 arsti ning üle 500 inseneri ja tehniku
annaabi.ee 
