Nõukogude Eesti
xxix. Haritlaskonna uus põlvkond
Teise maailmasõja lõpuaastatel põgenesid paljud eesti haritlased nõukogude võimu kartuse tõttu
Läände. Paguluses loodud vaimupärand on kohati hämmastavalt rikkalik ja kuulub orgaaniliselt meie
kultuurilukku.
Kodumaale jäänud vana kooli haritlaskond langes suures osas ideoloogilise terrori ohvriks: nende
aktiivset loometegevust piirati või neid sunniti sellest aastakümneteks loobuma. Iseseisvusaegsetelt
haritlastel nõuti oma varasema loomingu ümberhindamist(salgamist), kriitikat ja enesekriitikat ning
edasises loometegevuses järjekindlat kinnipidamist üksnes sotsalistlikus realismis.
1950. aastate keskpaigas vaimne surutis aga mõnevõrra leevendus. Algas rahvuskultuuri osaline
enesetaastumine, milles järjest olulisemat rolli hakkas etendama uus põlvkond haritlasi. Nemad täitsid
sõja ja vägivallapoliitikaga tekitatud tühiku, taastades paljuski eesti professionaalse kultuuri
annaabi.ee 
