PLATONI MORAALIFILOSOOFIA
paistab silma eriti varajasema loominguperioodi dialoogides. Kahtlemata on selles tegemist
veel täieliku sõltuvusega meistri ning õpetaja eluideaalist ja selle reaalsest eeskujust tema
enda elus ja isikus. Kuid Platon jäi oma hingelaadilt eelkõige helleeniks, kelle erksat ilumeelt
ja kunstnikusüdant ei suutnud andumine kargele mõistusele ei rahuldada ega ka hajutada.
Seetõttu võime tema küpsemas ning iseseisvamas loomingueas täheldada esialgse dualistliku
käsitlusviisi mahendumist eetika- alastes mõtisklustes ja ühenduses sellega küllalt avaralt
hindavat pöördumist elu reaalse tegelikkuse ning selles leiduvate hüvede poole.
Üha selgemini kehtivusele pääsev teleoloogiline printsiip ideedeõpetuses aitas ka
metafüüsiliselt tasandada reed kahe maailma vastuolus, mis viimaks just eetikas soodsa aluse
senisest positiivsemale elukäsitlusele loob. Nii rangelt kui ta ka ei piitsuta meeleliste
annaabi.ee 
