Marie Under
Kui rõõmulik su vetevääne, Maa kuum ta sammest. Ülal külmad tähed.
kui lahti kargab nire sõlm!
Siin juurdevool, sääl ärakääne, Mu vastaspoolne teisik, kuhu lähed?...
kaob piimauttu kõnts ja jääne Ees sünge valvur langetamas piiki:
ja vahukirme rajahõlm. võid astuda - võid jääda Nimetuse riiki.
Sa imetasid rohu rakku:
juur sitkus, pingul kõrte siid.
Ei isemeelt, ei vastuhakku,
kõik hargneb, püüdleb määrat jakku -
mis ühte kuulub, ühte viid.
Mis sügisel su sülle kukkus,
kõik korjas sinu käsi soe;
mis üle jäi, mis muidu hukkus -
su hingeaurus vaikselt tukkus:
nüüd lõid sa surmast - elukoe.
Sa teed, mis tegid igimuiste,
su rahutus on kordasääd.
Su üsas talviste ja suiste
aegade eod; ja kooljaluiste
suur saladus su põue jäet.
Ja kuhu kevadel siis tulla,
kui poleks sind
annaabi.ee 
