Tammsaare ja Gailit elulugu
" Aga kummagi
pisaraid valava eide muljesugulus teineteisest kaugenedes omandab siin ,,naturalistliku
iroonia" tähenduse. Kõige inetuma tõsielu teisiti nägemine ja ilusaks kujutlemine mälestuses -
see on tahes või tahtmata naturalismi vastumänguks, see on unenäoliste hingeliigutuste
tunnistamiseks ka kõige argipäevasemas inimsuses, see on vaevalt tähelepandava salaukse
lahtijäämiseks romantikasse. Mitte ainult iseloomuliseks, ka aegumatuks visandiks oleks
,,Kaks paari ja. üksainus" võinud saada meie naturalismi ajaloos. Kui tänapäev iga jutustus
aastasaja algusest kannab aegumise märke, siis mitte sellepärast, et inimlikud sundused ja
suhted oleksid uues ühiskondlikus korras hoopis teiseks muutunud. Mahajäänud on ,,Kahe
paari ja üheainsa" kirjeldavais osades keel ja stiil, väheilmekas, lihtlabane proosa liiatigi
sissejuhatavais ,,kriipseldustes". Vananematud selle vastu on dialoogid elavat rahvakeelt