Tammsaare ja Gailit elulugu
sissekukkumised, üllatused, ninapidivedamised, rumalused, totakused on lõbutekitamise ja
naeruvallandamise universaalseimaiks rekvisiitideks igal pool ja kõigil aegadel. Sellele seltsib
koomilise kuju lakkamatult naerule kõditav võlu (punane nina, linnulõug, küüraklus jne.).
Varjundatult peab neid koomika alamaid vorme kasutama ka kõrgem, kui nõnda öelda tohib,
,,tõsisemaks" tempereeritud koomika, arendades situatsioone keerulisemaks või kasutades
väliskuju grotesksust iseloomuhuumori tõhustamiseks.
Vaadeldes Tammsaare loomingut me ei leia selles puhast situatsioonikoomikat kuigi suurel
määral. Üldse Tammsaare kogu varasemas toodangus, alates ta realistlike juttudega, seejärel
ta mänglevais psühholoogilistes novellides ja lõpetades ,,Kõrboja peremehega", on kalduvus
komismi sootuks hõre, kuigi seda siin-seal aimab esinevat. ,,Vanade ja noorte" realistlikud või
naturalistlikud lood küll ei põlga teatud üksiksituatsioonide (eide-taadi magamaheitmise
annaabi.ee 
