"iselahustumist" - 1 õppematerjal

Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses

see on olemas. Lõputul ja igavesel pole omadusi, kuna neil on kõik omadused. Mõisteid Eimiski ja Täius me nimetame koos Pleromaks. Pleromas lakkab mõtlemine ja olemine, kuna igavesel ja lõpmatul ei ole omadusi. Seal pole mitte kedagi, sest vastasel juhul erineks too keegi Pleromast ja tal oleksid omadused, mis teda Pleromast eristaksid. Pleromas on kõik ja Eimiski: Pleroma üle ei tasu mõtteid mõlgutada, sest see tähendaks iselahustumist. Loome ei asu mitte Pleromas, vaid iseendas. Pleroma on Loome algus ja lõpp. Pleroma läbistab seda, nii nagu päikesevalgus läbistab tervet õhukihti. Kuigi Pleroma läbistab Loomet tingimata üleni, ei ole Loome selles siiski osaline, nii nagu üleni läbipaistev keha ei muutu heledamaks ega tumedamaks valguse tõttu, mis teda läbistab. Me oleme ise Pleroma, kuivõrd oleme osa igavesest ja lõpmatust. Kuid me pole siiski osalised