Johan Huizinga "Keskaja sügis"
(244)
... himu sunnib usust taganema, loob reetureid. (246)
Vanasõna täidab keskaja mõtlemises väga elavat funktsiooni. Neid on sajakaupa igapäevases
ringluses, peaaegu kõik tuumakad ja tabavad. Vanasõnast vastu kõlav tarkus on vahel kaine,
vahel kosutav ja sügav; vanasõna toon on tihti irooniline, meeleolu enamasti heatahtlik ja alati
resigneeritud. Kunagi ei jutlusta vanasõna vastupanu, ikka alistumist. Muige või ohkega laseb
ta isekail triumfeerida, teesklejail terve nahaga pääseda. (247)
Vapp pole keskaja inimesele pelgalt genealoogiline harrastus. Vapikuju läheneb tema vaimu
jaoks tootemi väärtusele. Lõvidest, liiliatest, ristidest said sümbolid, milles on pildina
väljendatud tervet kompleksi uhkusest ja pürgimustest, kiindumusest ja solidaarsusest,
markeerituna iseseisva, jagamatu asjana. (249)
Van Eyckide kunstiga saavutas pühade asjade kujutamine maalil sellise üksikasjalikkuse ja
annaabi.ee 
