Erivõimeliste ja andekate õpetamise võimalused ja väljakutse
(Carlsson, 2010).
Seda enam saab nõustuda Ruusi (2004) väitega, et tegelikult peaks koolis olema nii tööd kui
mängu, sest läbi mängu areneb loovus ning kummagi pooleta pole võimalik normaalselt
elada. Ei tohiks unustada et andekad lapsed on eelkõige lapsed ja seejärel andekad ning pidev
tundides antav lisatöö, ei ole koguaeg preemiaks vaid pigem karistuseks andekaks olemise
eest.
Seetõttu sümpatiseerib mulle väga Treffingeri isejuhenduva õppimise mudel, mida meile
tutvustas lähemalt lektor Carlsson, selle idee on väga lihtne algul tehakse koos siis aga järk-
järgult eraldi, kuni on saavutatud pea täielik iseseisvus oma töös ja tegemistes (Carlsson,
1
2010). Arvan et selline õpetamise ja ka õppimise viis on andekate laste puhul kõige
efektiivsem, sest enamasti tahavad nad tegutseda omaette ning ei vaja pidevat juhendamist