Üksinduse poeetika prantsuse kirjanduses
oma naiivsusele vaatamata pole hea Alceste sugugi naeruväärne.
Sümpaatne on koguni tema iseteadlikkus, mis teeb teda ükikuks tema
ümbritsevas ühiskonnas. Kui seniseid Molière’i tegelasi iseloomustas
nende pahede suurus, siis Alceste’i ülemäärased voorused. Ta on tark ja
osav, seltskonnast alati üle. Alceste on Molière’i loomingus ainus kuju, kes
hindab tavalisest elutarkusest kõrgemaid väärtusi. Alceste’i jaoks üksindus
on võimalus iseennasele kindlaks olla, on võimalus sõna- ja
mõttevabadusele.
Vaatamata Alceste’i üksindusest kogu teose jooksul, näidendi lõpp tundub
täiesti tüüpiliseks: Célimene jääb üksikukuna ka.
Molière lähenes oma eluvaadetes renessansile, mis idealiseeris täiuslikku,
mitmekülgset ja vaba inimest, kuid tema ideaaliks jäi siiski tasakaal. Ta
kangelastel puudusid ülimad voorused, sest Molière oli oma olemuselt
realist. Ta ei tunnistanud teatrit, mis irdub kaasajast, kritiseeris lavakujude
annaabi.ee 
