EESTI SIILLASED
luusse armastab lasta, asub mahalangenud hobukastanitüve varjus. Aga tal on neid kohti
ilmselt veelgi, sest alatihti pole peremeest päise päeva ajal ei magesõstrapõõsa all ega
kastanitüve kõrval.
Põõnavat naabrimeest vaadates olen tihti mõelnud, kui ropult on tal õigupoolest vedanud.
Tema jahimaid ei poolita ükski maantee. Vastasel korral oleks ta juba ammu looja karjas.
Saksamaal ja Hollandis läbiviidud põhjalikud uuringud näitavad, et kõige enam hukkub
autorataste all just isasiile. Kui isasiil riskib üheainsa ööga kümmekond korda maanteed
ületades oma eluga, siis emasiil vaid paaril korral. Põhjus on väga ürgne ja üldine - meessugu
on juba loomu poolest liikuvam. Seepärast tekivad vähegi suuremate maanteede servadesse
surnud tsoonid. Aeg-ajalt ilmuvad sinna vaid oma kodu otsivad uljad siilinoorukid.
Lõunaeestlaste oma siil. Samal ajal kui siilivana uljalt jahti peab, on ta naised paikseks
muutunud. Kus sa raskejalgsena ikka tormad
annaabi.ee 
