KESKAEG 5 - 16. sajand
Naised riputasid vöö külge kimbukese aromaatseid
rohtusid, käsipeegli, väikese kammi, nõelahoidja, käärid, väikese pussi koos tupega ja kullatud
kulli küüne
Ehisvööd olid väärt tervet varandust, valmistatud kuld- või hõbelülidest ja kaunistatud
vääriskividega. Keskaegsete daamide omapäraseimaks rõivaehteks oli vööle kinnitatud lõhnatoos
või nahkkotike aromaatsete ürtidega, mida ülikud nimetasid lõhnaõunaks ja lihtrahvas
haisupommiks. Majaemandail-isandail rippus vööl nahkne kukkur ja võtmekimp
Keskajal enamkantavateks eheteks olid sõrmused, käevõrud ja kaelaehted. Kõrvarõngaste
hiilgeaeg saabus alles renessansi perioodil. Ehtematerjaliks oli põhiliselt kuld, hõbe ja vääriskivid,
ka vask. Palverändurid kandsid tinast ja vaesed inimesed raudehteid. Ehete kandmist jälgiti
hoolikalt. Ka varakate bürgerinaiste ehted pidid vastavuses olema abikaasa poolt maksunimekirja
märgitud hulgale ja kaalule
annaabi.ee 
