JUHAN LIIV
Tähelepanu ja tunnustus innustasidki Liivi uuesti aktiivsele kirjanikutööle. Kuid siis oli juba hilja
. Ta suri 01,12,1913. Tema luule väärtuslikum osa sündis haigusaastatel.
Tema loodusluule kuulub Eesti luuleklassikasse . Loodus ei ole tema luules dekoratsioon, vaid
nähtus iseendas ; realistlik detailides ja hingestatud oma olemasolus.
Tema armastuslaulud on enamasti lühikesed ja tabavad pildistused, kus olulisel kohal on kordus
ja rütm.
Luuletaja tunnetas isamasaatust läbi enda elutraagika. Tema isamaalüürika on valdavalt
pihtimuslik, selles põimuvad ahastus ja lootus.
Liivi mõtteluuletused on lühikesed ja paiguti konarlikud. Neid iseloomustab vaimukus ja
isikupärane vaatenurk.
Luuletusi : Mets kohas ; Helin ; Isamaale ; minu luule ; lauliku talveüksindus ; must lagi on meie
toal ; noor eestile ; kui tume veel kauaks ka sinu maa ; ta lendab mesipuu poole ; malillesideme
võtaks.
KUI TUME VEEL KAUAKS KA SINU MAA JUHAN LIIV
annaabi.ee 
