Henrik Visnapuu
Tumm pruunisilmaline kurbus.
Luuletus ,, Periheel"
Mid läbi varjutuste
Viib kalmistule ring,
Kui taga suletud uste.
Sind pole enam, Ing!
Nii raskelt vastu nägu
Lööb tuisu rõske rätt.
Ees harvikud ja nõgu,
Kuid ühtki sooja kätt.
Mõne aja pärast, 1951. aastal 3. aprillil sureb ka Visnapuu ise. Oma viimased eluaastad veetis
ta Ameerikas, jõudmatagi tagasi oma kodumaale, Eestisse.
Henrik Visnapuu jättis Eesti luulesse sügava jälje oma mehise armastuslüürikaga ja
isamaluuletustega. Ta on 20.saj esimese poole üks olulisimaid kirjanikke ning ta on teinud
suure panuse Eesti kultuuri edendamisse.
HENRIK VISNAPUU
Luulekogu ,, Mu armastus ja ahastus" analüüs
annaabi.ee 
