E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Sepp tuli viimaks.
Ühel päeval -- see oli juba talve hakatusel -- nägid sepapajast möödaminejad teda jälle
alasi ees seisvat ja rauda taguvat, nii et sädemed lendasid. Kes aga sepaga juttu hakkas
tegema,
nägi varsti, et temaga suur muutus oli sündinud. Ta näis naeru ja nalja hoopis unustanud
olevat;
oma juhtumustest ei rääkinud ta sõnagi. Temaga ühes oli ka Priidu tagasi tulnud ja, nagu näha,
sepa selliks hakanud; oma isamajasse ei tõstnud ta jalgagi. Päevad otsa tegid mõlemad agaralt
tööd, õhtuti luusisid nad mööda külasid. Talupojad omalt poolt käisid neid sagedasti
sepapajas vaatamas ja kadusid ajuti tundide kaupa pimedasse kolikambrisse, mis, nagu teame,
sepapaja kõrval oli. Vahel oli hoopis arusaamatu, kuidas pisuke kongisarnane kambrike nii
suurt inimeste hulka enesesse võis mahutada.
Hinrik Dusmer oli oma sõjaväega, juba edasi läinud ja hävitas läänlaste riismeid,» kes
annaabi.ee 
