alati nö ,,maailma muusikat" mille tõttu nende enda pärimus jäi nii mõnegi noodi võrra kahvatumaks. Sellest hoolimata on rahvakultuuri jäänud ka neid tähtpäevi, kus oma identiteeti näidatakse siiski veel regilaulude ja päritud mõistatustega- tegemist on mardi- ja kadripäevaga. ,,Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!" on öelnud Gustav Suits. Just see, et kahe kultuuri koosmõju paratamatult hakkab kahandama isamaatunnet ja enese eestlasena kvalifitseerimist on hetkel väga aktuaalne probleem. Lisaks rahvakalendri tähtpäevade tähistamisele mõjutab see otseselt kogu elanikkonda. Väga paljud noored tunnevad, et kuna kodumaal leidub vähe tunnustust, suunduvad nad välismaale. Mingis mõttes kindlana, et alati jääb Eesti nagu tagalaks, kuid püüeldes siiski rohkem isikliku elu muutmisele mugavamaks, paremaks ning alles seejärel, kui hästi läheb, on mineku eesmärgiks tutvustada eesti rahvust ja kultuuri
meelsus, julgen oletada, et tugevamaks. Nõukogude Liidu ajal püüti salaja hoida rahvuslikke traditsioone, mõelda eestimeelselt ja isamaaliselt. Tänapäeval, mil oleme vabad, võime rahvusena olla tugevad ja riigina täieõiguslikud. Ka kodumaatunnet ja rahvuslust tunnustatakse tänapäeval võrreldes minevikuga rohkem. Tänapäeval ei mõjuta kodumaatunnet eriliselt mitte midagi, sest ei ole küüditamisi ega ühtegi sõda, mis mõjutaksid meie isamaatunnet. Tänapäeval tunnevad kõik ennast uhke rahva ja riigina, kus hoolitakse rahvusest ja kodumaast. Kõik algab tänapäeval rahvuse ja kodumaa hoolimisest ja austuseat nii riigi kui ka rahva vastu. Võõrvõimu alla sattudes muutus meie väikeses riigis rahvuslik koosseis pidevalt, meie territooriumil oli nii sakslasi, poolakaid, lätlasi, leedukaid kui ka venelasi. Rahvuslik koosseis seisnes võõrvõimu all olles selles, et pidevalt tulid meie riiki elama ka teised rahvused, mille
annaabi.ee 
