mõtteviisi vallutanud. Ometi ei peaks ükski inimene terveid rahvusi halvaks mõistma, kuna teatud perioodil teatud hulk sellest rahvusest on mõne paha asjaga hakkama saanud. Samuti võib tuua näiteks Natsi- Saksamaa, kui Hitler tahtis mõjutada evolutsiooni ja tuua võimule niinimetatud aaria rassi, kõigi teiste rahvuste põhjendamatu verevalamise tulemusega. See on väga kurb ja jõhker näide sellest, kui isamaatunne keerab ühiskonnas üle võlli ja selle tagajärjena hukub palju süütuid inimesi. Küll aga tänapäeval püütakse iga hinna eest hoiduda sellistest juhtumitest ning toimubki ühtesulamine.Kuigi teistpidi pole ka see suund hea, rahvustunne ja isamaa-armastus peaksid olema mõõdukad, just sellisel viisil aitavad nad riigi stabiilsele arengule kaasa, vastasel juhul tekitavad nad lihtsalt palju konflikte. Isamaatunne peitub suuremal või vähemal määral igaühes meis
Iseloomulik on luuletaja ja isamaa ühtekuuluvus. See motiiv on saksa romantilises luules populaarne: seal käsitleti kodumaad kui venda, kodumaa isikustatakse. Luuletusi saadab kõrgretooriline ja kõikehõlmav paatos (taevavõlvid, kuu ja tähed – st kogu kõiksus on mängu pandud ja kogu kõiksus sisaldab üht sõna Eestimaa). Isamaajuured on peidus inimese südames – Koidula luules esineb sõnapaar süda = isamaa. Seda iseloomustab luuletus „Soo, süda“ – siin öeldakse, et isamaatunne peab olema südames. Koidula luuletustest saab alguse sõnavara, millest eestlased isamaast kõneldes räägivad. Isamaaluule seostub isikliku armastustundega, mis on naise-mehe vahel. Pärast Kroonlinna kolimist kirjutatud luulest on väljarändamiskogemusest lähtuvad motiivid ja isamaaigatsus tema loomingus. Koidula ja isamaasuhte teeb huvitavaks see, et konstrueeritakse vastandplaan – surmamotiiv. Isamaaseostuse lüürika põhikujund on surm
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
