Tõde ja Õigus II Terve tekst
,,Ükskord popil oli peni." Varsti laulsid ka teised. Aga härra Ollino ei laulnud mitte, vaid kiskus
läbi hammaste, kui ta käis toas edasi-tagasi, käed püksitaskuis, kustunud paberossijupp suus:
,,Niisugune tõbras! Võtad ulualla ja veab su viimaks sisse, purjus peaga veab sisse."
Aga härra Maurus ei kirunud, vähemalt esiotsa mitte, sest tema oma pöörase kahtluse ja
võimatute oletustega arvas esimesel silmapilgul tõesti, et Slopasev purjus isamaaluses purustas
Goethe ja Schilleri. Härra Maurus kirus hiljem, kui teised naersid, sest siin esimese järgu
asutises naerdi ikka, kui härra Maurus vihastus. Niisugune asutis oli see. Nüüd aga ütles härra
Maurus võidurõõmsalt:
,,Oo, mina oma sõpru tunnen! Härra Maurus tunneb oma häid sõpru, sest tema on vana ja
kaval. Las nüüd läheb ja räägib, las kaebab, kui tahab, et pole Puskini üles pandud. Minu käed
on Goethe ja Schilleri tolmust puhtad."
annaabi.ee 
