oma keelt ei armasta?" (Anton Hansen Tammsaare) Selleks, et eestlastest kirjanikud, kunstnikud ja heliloojad koguksid tuntust ka tulevikus, peame ennekõike uskuma iseendasse enesekindluseta ei ole võimalik midagi suurt korda saata. Tähtis on ka isamaa-armastus. Tänapäeva noortele eestlastele on ette heidetud just selle tunde puudumist, kord meie koolis esinenud Vabadussõja veteran nimetas häbiväärseks, et "nüüdisaegsed õpilased teavad TALSE-st rohkem kui isamaalisusest ja vabaduse aatest." Kahtlen siiski selle väite õigsuses võib ju isamaa-armastus kajastuda ka milleski muus kui Eesti eest lahingus langemises või sadade kilomeetrite pikkustes inimkettides seismises. Rahu ja stabiilsuse perioodil seisneb isamaalisus pigem eesti keele ja kultuuriloo õppimises, riiklike tähtpäevade pühitsemises, meie hümni oskamises, kas või Eesti majanduse hetkeolukorra ja Tallinna börsiindeksiga kursis olemises
kohta pärima, kuid hiljem pettusid selles. Soos kõndides nägi Indrek Pearut ja läks teda tervitama ja ka Pearu võttis ta naeratusega vastu. Kuid nad ei osanud midagi erilist rääkida. Kuid Indrek kohtas Pearut hiljem veel baaris, kus Pearu rääkis, et kuidas ta pidas Indrekut ennem hobusevargaks, kuid enam ei pea, kuna too oli teda ,, teise pere isa"-ks kutsunud. Indrek jõudis veel kohtuda ka ristiisa Tiiduga, kes tahtis temaga poliitikast ja isamaalisusest rääkida, kuid põhiliseks rääkijaks jäi Tiit ise. XIX Indrek jõudis õhtupoolikul,enne päikese loojangutkoju. Siis juhtus ka ema teda nägema ja ütles et tal tuligi just meelde, et pidi uuest linasest riidest Indrekule särgi tegema, kuid seda kuulis pealt Liine, kes hakkas kurtma, et see riie pidi jääma temale leeri minekuks. Kuid ema seletas talle, et Indrekul on neid särke rohkem vaja kui Liinel, selle peale Liine solvus ja läks kõõni
annaabi.ee 
