Carl Hermann Hesse
Bodenesee ääres ja hiljem Montagnolas. 1911. aastal sooritatud India reis ei andnud Hessele
loodetud hingelist rahu, ehkki avardas tema maailma.
Hesse kujunemises olid olulised Esimese maailmasõja aastad, sellesse aega jäi mitu kriisi.
Juba enne sõda oli kirjanikule selgeks saanud, et tema abielu on õnnetu. Kui puhkes Esimene
maailmasõda, nägi Hesse selles tuttava maailma hävingut. Patsifistina avaldas ta sõjavastase
artikli, mis tõi kaasa kriitikutulva, eriti isamaalistelt sõjapooldajatelt. Hesse kuulutati
isamaareeturiks ning see haavas teda sügavalt.
1916. aastal suri Hesse isa, kirjaniku poeg oli haige ja naine tuli närvivapustuse tõttu
vaimuhaiglasse paigutada. Kõik need üleelamised viisid Hesse sügavasse kriisi ja mõjutasid
ka tema loomingut. Taas pinnale tõusta aitas tal psühhoanalüüs. Hesse sai otsekui uueks
inimeseks ja küpses kirjanikuna.
1946. aastal sai Hesse Nobeli kirjanduspreemia.
1962. aastal suri kirjanik Hermann Hesse leukeemiasse.