Eesti kirjanduse ajalugu II kevadsemestri konspekt
Rõhutatud ka, et miks mitte luuletõlgendamisel proosaautoreid silmas pidada, miks mitte ka
psühhoanalüütilist tendentsi. Mihkelson eitab kõike, varjab kõike, aga loeb tarku raamatuid. Loeb vene formaliste, tunneb eriti 70-
80ndatel huvi psühhoanalüüsi vastu. Keelde sattumine mis siin toimub. Keelest ei saa kuidagi mööda, keel kannab mälu, mälu
oluline teema Mihkelsoni jaoks. Mihkelsoni luule kui psühhoanalüütiline isamaa luule. Paradoks, aga tabav paradoks.
Isamaalisemaks ta läheb, varasemas otsas ei torka silma, aga kui tuleb muutus 80ndate-90ndatel, siis see tähendab, et nende
eksistentsi põhiküsimuste kõrvale tuleb selgemalt ühiskondlik poliitiline temaatika. Tal hakkavad tulema viited ja tekstimängud
suhtlused tekstitraditsiooniga. Mihkelsoni luule muutub kergemini ligipääsetavaks lugejale proosa kaudu. Kui ilmuvad esimesed
proosaraamatud, siis selle kaudu hakkavad rahvusliku ajaloo ja mäluga seotud kihid paremini avanema. Mis puudutab avanemist,