Tammsaare ja Gailit elulugu
valemi alla). Ta impressionistlik-psühholoogilistes novellides on olulisim sõnademäng;
mõned situatsiooniveidrused, mis langevad murrangukärsitust põdeva noorsoo hoogtujude
arvele (veidrad luuletamisstseenid loos ,,Üle piiri" jm.), ei arene ilma sõnakoomika
täienduseta kuigi kindlapiirdeliseks. Küll aga leiame koos sõnamängu arenemisega ilmekaid
humoristlikke seisukordi hilisemas üleminekuteoses ,,Kärbes" (Kulno kõne stseen isamaalikul
koosolekul, kirjanik Meriheina austamise äpardumine juubelisünnipäeva hommikul
seltskonna-esindajate tulekul; valem: ,,üleva lahenemisest tühiseks", Kant-Lipps). Kuid
niihästi ,,Kärbses" kui ka kõigis muis varasemais selle liigi novellides taganeb paiguti vaevu
pead tõstev koomiline enamasti hoopis teist laadi (tungleva, lüürilise või unistava) elemendi
eest.
Alles ,,Tõest ja õigusest" peale võime kogeda tugevat pööret Tammsaare stiilis ja teoste