luuletus „Mu isamaa nad olid matnud“. 2) ISAMAASEOTUSE LÜÜRIKA Eleegilised luuletused, mis on kurbusest ja igatsusest vabad. Iseloomulik on luuletaja ja isamaa ühtekuuluvus. See motiiv on saksa romantilises luules populaarne: seal käsitleti kodumaad kui venda, kodumaa isikustatakse. Luuletusi saadab kõrgretooriline ja kõikehõlmav paatos (taevavõlvid, kuu ja tähed – st kogu kõiksus on mängu pandud ja kogu kõiksus sisaldab üht sõna Eestimaa). Isamaajuured on peidus inimese südames – Koidula luules esineb sõnapaar süda = isamaa. Seda iseloomustab luuletus „Soo, süda“ – siin öeldakse, et isamaatunne peab olema südames. Koidula luuletustest saab alguse sõnavara, millest eestlased isamaast kõneldes räägivad. Isamaaluule seostub isikliku armastustundega, mis on naise-mehe vahel. Pärast Kroonlinna kolimist kirjutatud luulest on väljarändamiskogemusest lähtuvad motiivid ja isamaaigatsus tema loomingus.
annaabi.ee 
