"isaloomgi" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

kätte toimetanud. Kui Tristan oli asjatuist otsimistest juba tüdinud, kuigi ta nii kergesti ei tüdinenud, jätkas Quasimodo üksinda otsimist. Paarikümnel, ei, sajal korral käis ta ; kirikus ringi, kõndis selle läbi risti ja pikuti, ülalt alla ! ja alt üles, jooksis, hõikus, hüüdis, tuhnis, nuuskis, i tuustis, pistis pea kõigisse aukudesse, valgustades meeleheitlikult oma tunglaga kõiki võlvialuseid. Isaloomgi, kes oma emase kaotanud, poleks nõnda kisendanud ega pead kaotanud kui Quasimodo. Viimaks, kui ta veendunud oli, et tütarlast seal enam pole, et kõik on otsas, et ta tema juurest ära on viidud, läks ta aegamööda tornitrepist üles, samast trepist, ' mida mööda ta tol korral, kui ta teda päästis, nii vai- I mustatult ja võidukalt üles oli tormanud. Nüüd läks Ilus valges riides olend* (it. k.). 482 ta endist teed vaikides, pea longus, pisarateta, peaaegu hingamata