Kirjutavad naisena: Hélēne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel
Naine kasutab keelt pigem kohtumispaigana, mitte selleks et
kopeerida meelelist maailma ja asendada seda mõistetega.
L. I. järgi annab ka naistevahelise armastuse kaitsmine neile tuge nende teel
teadvustajateks, tahtjateks ja tegutsejateks subjektideks. Eriti palju on ta rõhutanud
ema ja tütre suhte väärtustamise vajadust. Miks peaksid emade ja tütarde vahelised
suhted olema vähem väärtuslikud kui isade ja poegade vahelised suhted? Miks
peaksid emaliinid katkema isaliinide kasuks?
Et naised ei oleks olemas üksnes meeste ja laste jaoks, tuleks neil luua oma maailm
kõigi mõõdetega oma keele, seaduste ja jumalatega. Siis nad saaksid olla nii iseenda
kui üksteise jaoks ning luua omaenda armastuseetikat.
L. I.-le ei piisa sellest, et naisi on hakatud viimasel ajal lubama meeste rajatud
traditsiooni sisse. Selle asemel usub ta, et naised peavad teostama end naistena. Oma
filosoofia III perioodil keskendub ta naise ja mehe vahelise suhte eetikale