V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
selle rahvamassi poolehoiuaval-usi, keda ta vihkas sellepärast, et see teda vihkas. Mis ellest,
et ta kogudus koosnes narridest, santidest, varastest ja kerjustest! See oli ikkagi rahvas, tema
aga võimukandja. Ja ta võttis puhta rahana kõiki iroonilisi käte-plaksutusi, pilkavaid
austusavaldusi, mille kohta tuleb öelda, et neisse oli veidi segatud päris tõelist kartust. Sest
küürakas oli tugev, kõverjalg väle, kurt kuri: kolm omadust, mis võivad irvitajaid taltsutada.
3
6
Muide, oleme kaugel arvamast, nagu oleks vastvalitud narride paavst endale aru andnud
tunnetest, mida ta ise läbi elas või mida ta teistesse sisendas. Vaim, mis ses äbarikus elas, oli
ise paratamatult teatud määrani puudulik ja kurt. Nii jäi talle enesele kõik, mis ta sel
silmapilgul
läbi elas, ebamääraseks, selgusetuks ja segaseks. Ainult rõõm tungis sellest läbi ja
uhkus võttis ikka enam võimust. Sünge ja õnnetu nägu kiirgas.