Eesti kirjandus II kevad
lühiproosakogu
Lugeda mingi näidend vabal valikul. Kirjandus ja kirjanikus olemine
pole tema jaoks olnud peamine identiteet. Ta on pikka aega olnud inimene,
kes ei taha kirjanik olla. See, mida ta kirjutab, ei ole realism. Mõni kord on
tegemist millegi väga radikaalsega. Need on sageli tekstid, kus
irratsionaalsus ja intellektuaalsus asetuvad ristantult. Ta tegeleb
filosoofiaga. Kirjanduses osalemine on andud talle võimaluse
irratsionaalsemaid tunge esile paisata. Tasub rõhutata, et tegemist on
tugevalt dialoogiliste tekstidega, mis kõige lõhtsamalt avaldub selles, et ta
kirjutab näidendeid. Esmapilgul tundub kõige olulisem pilt olevat see, et
Kõiv seob ühelt poolt kõnekeelsust ja teisalt filosoofilist kõnepruuki.
Kõiv ise on rõhutanut seda, et kohad on tema jaoks tähtsad. See
kohaprimaarsus avaldub mitmel moel, koht tingib tihti tegelase käitumise
ja keelepruugi. Ruum modelleerib inimsuhteid. Mingitel aegadel on tema
annaabi.ee 
