Surm erinevate filosoofide käsitluses
inimene järelduseni, et tema mittemateriaalne hing on surematu ja et on olemas
surmajärgne elu. Surmajärgse elu kohta on teada vaid see, et teispoolsuses saavad
inimesele osaks kas naudingud või karistused, vastavalt sellele, kui õigesti või valesti
on ta maises elus käitunud ja mõtelnud (Jakapi, s.a).
4.3 Arthur Schopenhauer (1788 – 1860)
Schopenhauer väitis, et surma pole põhjust karta. Hirm surma ees on irratsionaa lne,
sellel ei ole mingeid ratsionaalseid õigustusi. Hirm tuleneb pimedast elutahtest.
Schopenhaueri arvates tunnevad ka loomad hirmu surma ees – järelikult ei lähtu see
mingitest teadmistest. Loom ei mõtle surmale ning hoidub sellest ainult instinktiivselt.
Surmaga kaob indiviid kui ruumiline objekt. Surmaga kustub konkreetne elu, kuid jääb
elu printsiip, mis selles konkreetses elus väljendus. Iga sündinud inimese elu on ostetud
kellegi vanaduse ja surma hinnaga
annaabi.ee 
