"irralisust" - 1 õppematerjal

Eesti Kirjanduse Ajalugu II

1972 ilmus ainus luulekogu „Inimese teekond“. Ristikivi luule keel on kõnepäraselt loomulik ja voolab läbipaistvalt. Põhitoon on mõtisklev-eleegiline. Kujundiarendust rikastavad piiblisümboolika ja vihjed antiigile. „Inimese teekond“ on filosoofiline: seal ühineb individuaalne üldiste olemisprobleemidega, ajalik ajatuga – need hõlmavad ka autori üksindus- ja kodumaatusetunnet, arutlused maa ja rahva saatusest. Traagilist tooni pehmendab suhtelisusetaju, inimlikku irralisust ja kaotusseisu mehine taluvus, „ulmade peegelsära“ ning ajaloolisele kogemusele toetuv kirgastav tulevikuusk. Lüürilisi vahendeid kasutades kontsentreerib „IT“ autori ulatusliku proosaloomingu filosoofilise põhihoiaku. PROOSA: Ristikivi kirjutas nostalgiaromaane, kuna oli pagenduses. Ta rekonstrueeris neis oma kodumaad romantiseerival, puhtatoonilisel moel, pööramata tähelepanu ajajärgu vastuoludele. Neist otsiti hingekosutust ja tuge, et minna edasi