Eesti teatri ajalugu II
Lavastuse ,,Vend Antigoe, ema
Oidipus" peamiseks kujunduselemendiks olid pikad puupingid, mida kasut mitmet moodi.
Talle olid omased ka paljustiilsus, viitelisus ja mitmemõttelisus. Lavastuse ,,keha" pani ta suurelt
jaolt kokku eri päritolu ja mõnikord omavahel sobimatutest elementidest. Ta segas julgelt stiile.
Rezii oli rahutu, ta ei püsinud pikalt ühe koha peal, harrastas järske pöördeid. Talle meeldis
vahetada fookust, kasutada iroonilisis nihestusi. Tema tegelane/inimene oli ,,minade" kimp või
jõujoonte ristumispunkt. Lavastuse ,,Meister ja Margarita" Woland sisaldas endas deemonlikkust
ja morni suurust, veidruste ja kujumuutustega.
Postmodernist tähendas talle vohavat mälu, unustamatust, pidevat laenamist arhiivides ja
mittekultuurilise sfäärist. Tal olid omad põhiteemad ja kinnismotiivid, mida ta läbi lavastuste
süvendas ja varieeris, tegeles suurte eksistentsitonaalsete teemadega