KASVATUSE KLASSIKA
vääriti. Elu pärast kolmekümnendat eluaastat suudab laps ette kujutada suuri vaevu ja
inimeste vanuse üle otsustades teeb ta pööraseid vigu. Ta peab kahekümne viie aastast
inimest neljakümneseks, neljakümnest kuuekümneseks ja nii edasi. Ja laps peab vanainimest
peaaegu rõvedaks õnnetuseks, mida tema endaga mingil salapärasel põhjusel kunagi ei juhtu.
Kõik, kes on kolmkümmend täis, on pahurad peletised, kes vahet pidamata irisevad kõiksugu
tühiasjade pärast ja hoiavad endal hinge sees, kuigi neil lapse meelest pole millegi nimel
elada. Ainult lapse elu on õige elu.
Michael Winterhoffi (2010) arvates tekitab väikelapse ja täiskasvanu vaheline partnerlussuhe
last kahjustava suhtehäire. Partnerlus vabastab lapse sunniviisilisest alluvussuhtest, mis
seiskab tema psüühiliste funktsioonide arengu. Lapsepsühhiaatrina oskab ta oma raamatus
annaabi.ee 
