Jüri Vilms
võimumeeste surve all tegutsema illegaalselt.
Pärast Veebruarirevolutsiooni pühendas Vilms end täie jõuga poliitilisele tegevusele. Ei ole sel
ajajärgul ühtegi suuremat rahvuslikku üritust, kus Vilms ei oleks juhtivalt tugev. Neil päevadel jättis ta
jooksva advokaaditöö oma abi hooleks, kuna Vilms ise hakkas Eesti rahva advokaadiks: nõudma
ammuigatsetud õigusi, võitlema Eesti iseseisvuse eest.
28. novembri otsusega loodi tõeliselt Eesti riik ja irduti Venemaast, kuid ei määratud lähemalt
Eesti iseseisvuse ja sõltuvuse küsimust.
Kui üldiselt veel kaheldi, kas Eesti peab jääma tulevikus iseseisvaks või födereeruma mõne
teise riigiga, siis oli Vilms oma mõttekaaslastega esimesi, kes Tööerakonna kongressil 24. detsembril
1917. aastal asusid seisukohale, et tuleb nõuda Eestile täielikku iseseisvust.
Kui 1918. aasta algul otsustati lõplikult, et Eesti tuleb deklareerida iseseisvaks semokraatlikuks