Doris Kareva
Üdi ja J. Jõerüüdi luulega - mängumotiive, iroonilisust, linlikkust, huvi
maailma nähtumusliku külje vastu, efektset pauseerimistehnikat.
Poeetilises üldpilgus iseloomustab D. Kareva luulet rahulik ja selgepiiriline kujund, mis
on mahutatud nappi sõnastusse. Kujund on laktooniline, minimalistlik, aforistlik,
graafiline. Esimesest kogust alates toimub pidev liikumine kirjeldatavalt-fikseerivalt
tasandilt sünteesiva ja üldistava suunas. Riimikasutus on võrdlemisi vaba, irdiimid ja
kaugemad kokkukõlad sobivad hästi üldisesse luulemaastikku.
1980. aastatel ilmunud tekstid toovad järk-järgult esile uusi tahke, mis kaugendavad
tekste mistahes laadis põlvkondlikkusest ning kujundavad välja iseseisva ettekujutuse
,,karevalikkusest". See loomingu tuumosa on ilmunud kogudes ,,Ööpildid" (1980),
puudutus" (1981), ,,Salateadvus,/ (1983) ning ,,Vari ja viiv" (1986). Kareva lugejamenu
rajaneb naiselikust vaatepunktist kirjutatud armastusluulel, mis kogumahult ongi