Luciano Berio ja postmodernism
-is, täiendas end ka
Ameerikas, kus tegeles mõnda aega serialismiga ja puutus kokku elektronmuusikaga. Osales
1950ndail Darmstadti suvekursustel, kus tutvus Boulezi, Stockhauseni jt. Sealt läbimurre
avangardistlike heliloojate ringi.
1955 asutas Milanosse elektronmuusikastuudio (IRCAMi kõrval üks tähtsamaid Euroopas),
andis välja nüüdismuusika ajakirja, korraldas kontserte, tegutses komp.õppejõu ja lektorina mitmel
pool Euroopas ja Ameerikas. Oli seotud ka IRCAMiga Pariisis ja tegutses dirigendina.
Tema loomingut on mõnikord võrreldud labürindiga, milles on lugematuid hargnemisi;
olulisemad harud on teatraalsus (lavalisust esineb ka neis teostes, mis polegi lavateosed), semiootika
(käsitleb muusikat kui märgisüsteemi ja seob seda teiste märgisüsteemidega, näiteks keelega),
filosoofia ja kirjandus (oli kirglik kirjandushuviline, tema komp.stiili on seostatud James Joyce'i nn
annaabi.ee 
