Keemilised vooluallikad
(nn külmpõlemine), mille tulemusena saadakse nii elektrit kui ka soojust.
Kütusena kasutatakse kõige enam põlevgaase, nagu vesinik, süsinikoksiid, süsivesinikud,
aga kasutatakse ka vedel- (hüdrasiin) ning tahkekütuseid (süsi). Oksüdeerijaks on tavaliselt
hapnik nii puhtal kujul kui ka õhu või vesinikperoksiidi koostises. Kütuseelement koosneb
katalüsaatorit sisaldavatest (plaatina, nikkel) poorsetest elektroodidest, mille vahel on
elektrolüüt või ioonvahetusmembraan. Väga kõrgel temperatuuril võib katalüsaator ka
puududa. Elektrolüüt saab olla vedel (alused, happed, sulatatud sooda) või tahke
(metallioksiidid). Kütuseelemendi temperatuuriks loetakse elektrolüüdi töötemperatuuri.
Elektroodid absorbeerivad ja aktiveerivad nii kütust kui oksüdeerijat. Keerukate
redutseerumis-oksüdeerumisreaktsioonide tulemusena elektrolüüdi ja kütuse (anoodil) ning
annaabi.ee 
