elektronide liikumise, on üheks võtmeküsimuseks kütuseelementide väljatöötamisel. Kütuseelemente liigitatakse kasutatava elektrolüüdi järgi. Elektrolüütideks kasutatakse leelist, fosforhapet, vedelaid (ehk sula-) karbonaate, tahkeid oksiide jne. Vastavalt sellele on erinevad ka kütuseelementide töötemperatuurid (80...900 °C). Kütuseelement koosneb katalüsaatorit (plaatina, nikkel) sisaldavatest poorsetest elektroodidest, mille vahel on elektrolüüt-ioonmembraan. Väga kõrgel temperatuuril töötavatel kütuseelementidel võib katalüsaator ka puududa. Anoodile juhitakse vesinik (või vesinikku sisaldavad ained) ja katoodile hapnik. Kütuseelemente jagatakse töötemperatuuri alusel kolme liiki: · madalatemperatuurilised kuni 120 °C; · kesktemperatuurilised 200...500 °C; · kõrgetemperatuurilised 500...1200 °C. Üks kütuseelement genereerib alalisvoolu pingega ~1 V või vähem. Pinge on võrdeline välise koormusega
energia allikana kallid. Kuid kütuseelemendid on arenev tehnoloogia, mis viimastel aastatel on jõudsalt arenenud eriti seoses autotööstuse huviga selle jõuallika suhtes. Statsionaarse seadmena saab kütuseelementi kasutada elektrienergia ja soojuse koostootmiseks. 6.7.1 Kütuseelementide tehnilised lahendused Kütuseelement koosneb katalüsaatorit (plaatina, nikkel) sisaldavatest poorsetest elektroodidest, mille vahel on elektrolüüt- ioonmembraan. Väga kõrgel temperatuuril töötavatel kütuseelementidel võib katalüsaator ka puududa. Kütuseelemente liigitatakse vastavalt kasutatavale elektrolüüdile (tabel 4.4). Elektrolüütideks kasutatakse: fosforhapet, vedelaid karbonaate, tahkeid oksiide ja polümeer- membraane. Vastavalt sellele on erinevad ka kütuseelementide töötemperatuurid 50 °C kuni 1000 °C. Vesinik ja hapnik (tavaliselt õhk) juhitakse erinimelistele poorsetele katalüsaatorit sisaldavatele elektroodidele
annaabi.ee 
