Keemilised elemendid Loeng 3 02.03.2007 Keemiline element Iga keemilise elemendi omadused sõltuvad aatomi tuumas olevate prootonite arvust, mis võrdub aatomi järjekorranumbriga. Elektronide hulk aatomis ja jaotus ümber tuuma, elektronkihtide arv, nende täitumus elektronidega, elektronide hulk väliskihis ja ka sellele eelnevas kihis jne ... määravad elementide ionisatsioonipotentsiaali, elektronafiinsuse, elektronegatiivsuse, prootonafiinsuse, reaktsioonivõime. Looduses esinevad isoleeritud aatomitena ainult elemendid, mida tuntakse väärisgaaside nime all (He, Ne, Ar, Kr, Xe, Rn) Rühmad 8 rühma ülalt alla (aatomi väliskihis 1 kuni 8 elektroni), neist erinimetus: 1A rühma elemendid Li, Na, K, Rb, Cs, Fr on leelismetallid (alkali metals) 2A rühma elemendid Be, Mg, Ca, Sr, Ba, Ra on leelismuldmetallid
asuvad tihedalt paiknevad katioonid. Viimased on üksteisega seotud kollektiviseeritud elektronide (elektrongaasi) abil. Iooniline side Ioonilise sideme iseloomu, sellise sidemega ühendite omadusi ja struktuuri käsitleb keemilise sideme elektrostaatiline teooria. Selle järgi seisneb keemiline toime ioonide moodustumises ning nende elektrostaatilises vastastikuses mõjus. Lihtioonide tekke määrab aatomite elektronstruktuur. Kvantitatiivselt iseloomustatakse ioonide tekkimise võimet ionisatsioonipotentsiaali ja elektroafiinsusega. Leelis ja leelismuldmetallid, millel on väike ionisatsioonipotentsiaal, moodustavad ka kõige kergemini ioone. Teistel elementidel on tavalistes tingimustes ioonide moodustumine vähetõenäoline, sest see on seotud suure energiakuluga. Suure elektronafiinsuse tõttu moodustavad lihtioone eelistatult VII rühma pelemendid. Elektroni liitumisel hapniku, väävli, süsiniku ja teiste aatomitega eraldub energiat. Teise elektroni liitumine ja mitmelaengulise
annaabi.ee 
