Gaasitundlikud elektroodid - polümeerne membraan tagab läbipääsu gaasidele CO2 + H2O H+ + HCO3- Mida rohkem vesinikioone (mida happelisem), seda madalam pH Ioonselektiivsed elektroodid (plussid) - Ei saasta proovi - Tulemuse saab enamasti kiiresti - Määramispiirkond on lai - Mittedestruktiivsed - Mõõtmisi ei sega proovi hägusus, värvus - Kaasaskantavad Voltamperomeetrilised meetodid Amperomeetriline hapnikuandur Inversioonvoltamperomeetria: - uuritav aine sadestatakse elektroodile - määramisel viiakase tagasi lahusesse Konduktomeetriline analüüs Elektrijuhtivuse mõõtmine: Millest sõltub proovi elektrijuhtivus? Erinevate ioonide sisaldusest Mida iseloomustab? Vee kareduse leidmine Karedust põhjustavad karbonaatioonid Ca ja Mg Kui suur on proovi üldkaredus ühikutes mg/l CaCO3? Ca2+ 65 mg/l M (Ca) = 40 g/mol 65 * 10-3 g / 40 g/mol = 1,63 * 10-3 mol Mg2+ 17,5 mg/l M (Mg) = 24 g/mol
voltamperomeetria, differentsiaalvoltamperomeetria. Polarograafia: polarograafias kasutatakse langevat elavhõbedatilkelektroodi. Elavhõbedatilkelektrood- tekib Hg voolamise läbi 50-80um klaaskapillaari; tilk iga 2-5s tagant; pind uueneb; vesiniku suur ülepinge; lahused degaseeritakse; korrigeeriv elektrood. Teisi elektroode- staatiline Hg tilk; pöörelv ketas. Voolud polarograafias- laadimisvool, tingitud kaksikkihi laadumisest (pinge rakendamise hetkel). Inversioonvoltamperomeetria: esimese sammuna hoitakse elektroodi potentsiaali sellisena, et toimuks elektrolüüs tilga pinnale (ioon kontsentreeritakse väiksesse ruumaalasse) teise sammuna skaneeritakse potentsiaali positiivses suunas ja registreeritakse anoodvool. Diferentsiaalvoltamperomeetria: lineaarselt kasvavale pingele liidetakse väikese amplituudiga impulsid, voolu mõõdetakse kaks korda- esimest korda impulsi rakendamise eel ja teist korda enne tilga kukkumist; signaal on piigi kujuline. 7