NAINE VANA-ROOMA ÜHISKONNAS
struktuur ja välised märgid ei olnud ametlikud ja selgelt defineeritud. . Korraliku
perekondliku staatusega naine oli tagasihoidlik, positiivsed kaunistused olid seotud
riideesemete või soengudetailidega, üleliigne kaunistamine oli negatiivne ja avalik akt.
Kaunistused olid varakuse väljendamisel eriti tähtsal kohal ning vääriskivid olid raha
silmapaistvad asendajad. Rooma naine oli abielus oma varanduse täielik valitseja. Seadus
määras, et mehel polnud õigust hooldada ega inveesterida naise varandust.
ABIELU
Naiste ja meeste saatust ühendas abielu. Abielu Vanas-Roomas oli enamasti kõike
muud kui romantilise armastuse tulem, seda eriti kõrgemates ühiskonna klassides. Tavaliselt
sõlmiti abielusid puhtpraktilisest järelkasvu produtseerimise vajadusest või siis poliitilise ning
majandusliku võimu suurendamiseks. Armastust ei peetud abielu hädavajalikuks osaks, ning
avalikke kiindumusavaldusi või meeletult armumist peeti nõrkuse märgiks ning