Kanti filosoofia, "Prolegomena" analüüs 2. osa
pelgalt võtab vastu mõjutusi milleltki, mis on tegev meie tunnetusvõimetest sõltumatult.
Mõtlemine seevastu on Kant järgi “võime ise ettekujutusi luua” (B74jj) ning seda
iseloomustab seega spontaansus. Mõtlemine on ettekujutuste kujundamise ja seostamise
spontaanne võime.
Kõige üldisemaks nimetuseks, mida Kant kasutab teadvuse elementide tähistamiseks, ongi
ettekujutus (Vorstellung). Ettekujutusi vahetult antud objektidest nimetab Kant kaemusteks
ehk intuitsioonideks. Kaemused on inimesel olemas tajumise kaudu. Just kaemustest pärineb
inimtunnetuse sisu. Vor-stellen tähendab täht-tähelises tõlkes “ette-seadma”. Kaemuste kaudu
seatakse mõtlemise ette see sisu, millest too võib hakata kujundama objekti tunnetust. Niisiis,
lisaks kaemustele kui vahetutele ettekujutustele, toetub inimtunnetus veel vahendatud ette-
kujutustele – nende suhe kaemustesse on vahendatud mälu, kujutlusvõime, võrdluse alusel
teostatud üldistustega jt