Kõne koostamine ja esitamine
eesmärgile, mitte enese isikule.
Kõneleja ei pea ilmtingimata ennast süüdistama, kui kuulajad on negatiivselt
häälestatud. See võib johtuda eelnevast esinejast, kuulajate eelhäälestusest või
väsimusest. Seetõttu ei pea kõneleja alustama vabandustega - siin aitab pigem
publiku hulgas tajutava pinge sõnastamine, et seda veidi maha võtta, võib alustada
näiteks sõnadega: ,,Ma mõistan teie pahameelt ..."
Esinejale tuleb kasuks, kui ta on avatud ka ründavatele või intrigeerivatele
küsimustele ning tagasisidele, jäädes seejuures publiku suhtes heatahtlikuks ja
rahulikuks, näitamata välja solvumist.
Kui kõnelejal esinemine õnnestub, saab ta kuulajatelt uut lisaenergiat, kui see aga
luhta läheb, võtavad nad temalt viimsegi jõuvaru. Ka selle riskiga peab kõnepidaja
arvestama.
Kõneleja sõltub olulisel määral oma publikust, kuna just kuulajad annavad öeldud
sõnadele tähenduse.
Kui kuulajad ei väärtusta või ei mõista öeldut, kaotab sõnum oma tähenduse